Ulmejuttude võistlus 2021.

Muidugi juhul, kui ma oleksin ennast lõbustanud pisut kauem ideega röövida käesoleva käsikirja arvelt aega ja energiat ühe kirjandusvaldkonna jaoks, mille suhtes olin juba igasuguse kirjandusliku huvi kaotanud (ulmefilmidest huvitun endiselt). Viimased kaks aastakümmet oli minu jaoks ilmselt piisavad asised, et mind jalgupidi maale tuua ja usutavamatest asjadest huvituma sundida. Minu jäägitu tähelepanu köitsid vähemalt viimastel aastatel teadus- ehk aimekirjandus, mida käsitlesin ainuüksi raamatu “Suhtekiskjad” jaoks kümnete ja kümnete kaupa. Nii et esialgu ühe lõbusa ent teostamatu idee arvele ma selle mõtte asetasingi.

Vahel on vaja juhuste kokkulangevusi, et midagi lõplikult teoks teha. Kui nendeks juhusteks ei oleks olnud töötoa sisustamine raamaturiiulitega, mis võimaldas mul seni kastides seisnud varasematele käsikirjadele oma kättesaadav koht leida, mis võimaldas mul ühe piinarikka loomepausi hetkel sirutada käsi
ammuvalminud ulmelühijuttude järele, mis võimaldas mul veenduda, et need polnudki nii kehvad, nagu ma olin ülekohtuselt arvanud. Kõigi nende asjaolude lõpliku kokkulangemise hetkel oli jäänud kõnealusel võistlusel osalemiseni vaid kümme päeva, mida polegi väga palju umbes neljakümne leheküljelise teksti kirjutamiseks, toimetamiseks ja tagantjärele põlastamiseks. Väljakutsed mulle meeldivad ja hiline stardipauk vaid äratas minus ootamatu hasardi nagu
põgenevat saaki silmavas jahikoeras.

Minu arusaamine eesti kaasaegsest ulmest on kui elukast, kes oleks ammu aeg kunstlikkussse koomasse saata, et siis nagu kogemata juhe seinast välja tõmmata ja sel õnnetul otsad lasta anda. Lubasin mõnel kaasaegsema eesti ulmiku tekstil enda jaoks mingigi võrdlusmomendi luua, et võrrelda enda potentsiaali selle kõrval, kuid ma olen liialt laisk (ja nõudlik) lugeja sellise eksperimendi tarvis. Nii otsustasingi usaldada enda kõhutunnet ja riskida pimesi, lootes oma tekstiga vastata mingilegi ulmestandardile.

Teksti kirjutamisel lähtusin pragmaatilisest olukorrast, et mul aega napib tõeliselt. Olin sel ajal püstitanud enda jaoks teetähise kirjutada päevas vähemalt
tuhat sõna, kuid petsin seda lootust pidevalt. Kümme päeva ühe tõsiseltvõetava jutu kirjutamiseks on vähe. Kui mitte võtta appi kavalust.

Oma ülikoolistuudiumi teisel kursusel kirjutasin sahtlisse mitu ulmelühilugu, millest üht üritasin ka ulme- ja õudusajakirjas “Mardus” avaldada. Tulutult,
ilma vähimagi tagasisideta. Seepärast kadus mul ilma reaalse väljundita pärast kümnenda loo kirjutamist entusiasm ja väljaprinditud tekstid pidid ootama
järgmised kakskümmend aastat, et nende autor realiseeriks viimaks oma unustatud unistused.

Lugedes neid tekste, mida mulle vanuse järgi pojaks sobiv noormees oli kirjutanud, meenuvad mulle toonased emotsioonid, mis kihutasid sõrmi arvutiklaveril
edasi. Meenuvad mu lemmikbändi Judas Preisti lüürika, mis mõjutas paljuski mu toonast sõnavalikut, koomiksikunstnik Simon Bisley absurdipildid, Luis Royo
erootika/fantaasiamaalid ja loomulikult Frank Herberti “Düün”, mida ma pole senini lõpuni lugenud. Kujutan senimaani end ette kirjutuslaua taga kössitamas,
klaver surutu kitsale lauapinnale monitori ees, kõrvaklappides möllamas kurdistava volüümiga hevi metall.

“Ood inimlikkusele” on lugu, mida kirjutas armuvalus noorem mina, olles pettunud tagasitõrjutud armastuse pärast, ja jättiski lõpetamata, et tema vanem mina
veenduks, kui vähe on ta nende lahutavate aastate vältel muutunud, ja viiks alustatu lõpule. Kui sümboolsena see sel hetkel tundus, kui jäänud oli veel
kõigest kümme päeva ühe ulmeteksti esitamiseni.

Seega, tehes pisut sohki, ühendasin ma tervikuks 21-aastase ja 44- aastase mehe loomingu, mille esitasin jutuvõistlusel ühe autori pähe. Varasemale tekstile
tuli juurde lisada pisut üle poole, säilitades illusiooni ühtest sujuvast tervikust. See polnudki teab mis raske, kui ma taastasin ettekujutluses selle
tundepildi, mis valdas minda paarkümmend aastat tagasi esimest poolt kirjutades, kuulates taustaks raskemetalli ja kujutledes ette, kuidas tulistan lugejale
silmade kaudu pumppüssilaengu, et ta tagantjärele ei saakski aru, mida ta just äsja oli lugenud. Kuigi ma kirjutan ilma taustamürata, lubasin Priesti asemel
seekord end mõjutada Prodigy värskemal loomingul.

Ja valmis ta saigi, küll viie päevase kirjutusmaratoni tulemusel, kuid siiski päris korralikuna, mida julgeks oma väärikust säästest hindamiskomisjonile
esitada.

Võistlust korraldanud kirjastus “Fantaasia” eesotsas Eva Lutsuga jättis igati positiivse mulje ja tõenäoliselt teeme ka edaspidi koostööd, kui asjaolud lubavad.

Kes tunneb lähemat huvi, saab teose soetada siit!