artiklid

Tagasiside raamatule “Suhtekiskjad”

Jaga lahkesti

TAGASISIDE

KUIDAS ON HINNANUD LUGEJAD RAAMATUT "SUHTEKISKJAD"
Lõpetasin eile Teie raamatu “Suhtekiskjad” lugemise ja olen siiani selle lummuses, suutmata lõpetada analüüsimast kogu seda infot, mis ikka veel kuskil kuklasagaras endast märku annab!
Raamatu tagakaant sulgedes ma kõigepealt tundsin, kuidas mingi osa minust hingas, kergendustundest ja tänulikkusest, sügavalt välja! Ma ei ole üksi, ütles minu hing, samal ajal üle nii pikkade aastate tantsides selle väikese tüdrukuna, keda vaimusilm veel nii häguselt mäletab. Seepärast ma tundsin, kuidas soovin Teid, raamatu autorit, tänada nii vajaliku, silmi avava ja kohati väga valusa elutruu raamatu eest! Aitäh Teile!
 
Minu veel nii lühike elu pole olnud samuti lust ja lillepidu. Olen talunud palju. Alustades hüljatud lapsepõlvest, vägistamist süütuna, enesetapu püüdlusi, kui peaaegu lõplikult minu hinge hävitava kiskjaga abielu. Abielu purunemine, kus mina andsin endast kõik ja kaasa mitte midagi, sai alguse minu ärkamine, kus suureks toeks oli samuti ärganud ema. Juba enne abielu olin ma ebakindel, otsisin lähedust ja kui selle leidsin, olin kaotajaks ainult mina ise! Abielu kiskjaga oli viimane piisk karikasse. Siiani on valus meenutada neid alandavaid sõnu, ülekohtuseid endast “ülesõitmisi” ja kõike minu vastu pööratud olukordasid, kui ma siis veel ei osanud näha, kuidas minuga manipuleeriti ja mängiti nagu nukuga teatris. Lõpuks oli kiskja töö tehtud! Mul oli ainult 2 valikut: põgeneda lapsega elu eest või lõplikult tunnistada kaotust, et ma olengi nii vastik, kõlbmatu inimene, kes peakski surema. Kusjuures, ta ei öelnud kunagi, et sure ära. Küll aga olin mina absoluutselt iga probleemi, erimeelsuse ja tüli põhjus. Mina olin see, kes on vigane. Seda kinnitati nii kaua (u 5 aastat), et lõpuks ma peaaegu uskusingi seda.
 
Varem ma ei osanud enda hullumeelsust seletada. Ma tundsin, kuidas ma kaotan endast kild killu haaval. Tundsin, et ma pean midagi tegema, et seda takistada, kuid ma ei suutnud…olin hullumas. Nüüd, lugedes teie kurja nelikut, siis mul on selline tunne, et liikusin piiripealse isiksushäirega inimese poole, enne kui abielust lahkusin. Kas see on võimalik?! Ma olin täiesti nõrk, ei armastanud ennast ja selle karistuseks, oleks ma peaaegu lõpetanud hullumajas või hullemal juhul nagu Brit, olles ise lapse ema ja tegelikult üks vägev, armastusväärne inimene! Tänu viimasel piiril lahkumisele, perekonna ja psühholoogi toele, ma leidsin ennast taas…või siis pigem esimest korda. Ja ma olen iseendale nii tänulik selle julguse eest! See ei olnud kerge, aga igat eneseületust väärt!
 
Nüüd aastaid hiljem, võitlen ma siiani vaimse vägivalla vastu! Kuigi ma ise pääsesin, siis laps on olnud siiani ohver. Kuna mina sain aru, millise inimesega on tegu, siis tegelikult olen ma lapse isa ja kunagist abikaasat kartnud nagu tuld! Seaduse ees ei tõesta ma midagi! Raamatus absoluutselt iga nartsistlik kirjeldus on nagu kirss tordi peal. Just hiljuti ületasin oma hirmu ja andsin lapse olukorra lastekaitsesse, kuid tulemus null. Tõepoolest suudab see mees jätta endast sellise imelise kuvandi, et isegi lapse valusad mälestused tuhmuvad selle ees. Vägev eks! Ja mina saan iseenda kogemusest kinnitada autori lõppsõnu – suhtekiskjaga võideldes olen ma täiesti üksi! Mind ei aita seadused, sest midagi ei ole dokumenteerida! Enamus sõpru lihtsalt ei usu mind, pidades juttude põhjal hoopis mind manipuleerivaks või siis lihtsalt terve ajukeemiaga inimese empaatia lihtsalt ei küündi nii enesehävituslikku asja mõistma! Ja mis kõige valusam, ma olen relvitu oma last kaitstes!
 
Olen juba aastaid rääkinud, et enne laste sündi, ei peaks inimesed muretsema oma materiaalsuse, vaid vaimse tervise pärast! Rõõmus, lahke, hooliv ja armastav lapsevanem on lapse primitiivsed vajadused. Seepärast nõustun ka mina juba ühe raamatu tagasiside autoriga, et antud raamat peaks tõepoolest olema vähemalt gümnaasiumi kohustuslikus kirjanduses! Võib-olla suudaksime siis püüda kahte kärbest ühe hoobiga: eneseteadlikumad noored ja tervem uus põlvkond!
 
Suurimad tänud veelkord nii sügava, hariva ja hingeni liigutava töö eest!
Selle aasta kõige vapustavamaks lugemiskogemuseks pean enda jaoks Marek Liinevi värskelt, aasta viimasel kuul ilmunud raamatut „Suhtekiskjad”, mis tõele au andes lausa raputas mind läbi ja tõi pilve pealt, kuhu olin oma armastuseuimas hõljuma jäänud, taaskord maapeale ja sundis brutaalse järjekindlusega vaatlema uuesti oma elu ja suhteid lausa mikroskoopilise täpsusega. Ma ei kavatse siinkohal kirjutada arvustust selle raamatu kohta, sest meil on Marekiga üks ühine omadus: meie raamatud on meie esimesed „lapsed”, esimesed babysteps ja seetõttu oleme mõlemad suures raamatuäri katlas ka kindlasti veel tundmatud autorid, kuid mida võin „Suhtekiskjate” kohta häbenemata öelda, on see, et seda on hoole ja armastusega, põhjalikult vormitud. Kuigi mul oli alguses isegi veidi raske kõike seda infotulva jälgida, siis juba esimese peatüki lõpust läks raamat nii haaravaks, et ma ei pannud seda enne käest, kui olin ta jõudnud lõpusirgele. Minu jõulud saidki peale mõnusat jõulupraadi veedetud „Suhtekiskjatega”.
 
Kui ma seni vaatasin oma elu ikka läbi roosade prillide ja oma suhteid vaatlesin ikkagi läbi mingi uduloori, siis nüüd tõmbasin silmad kissi, et mitte seda uduselt edasi vaadelda, vaid hoopis teisiti: uurivalt, mõningase kahtlustuse ja isegi veidi paranoiliselt, sest selline suhete jõhker „hakkimine”, mida Marek korraldas oma raamatus, paneb paratamatult näiliselt ka parimaid ja armastusväärsemaid suhteid kriitilisemalt jälgima. Ja mida ma siis sellest avastasin? Mu käes tõmbus luup higiseks ja tint hakkas kuivama,kui selgus, et ka minu enda elus on olnud ja on ka edasi mitmeid kiskjaid. Ja kes olen ma ise siis selles pildis? Loomulikult vaene väike Armulammas! Ma küll kujutan endale ette ja petan end tihti mõttega, et olen tugev naine, kes tuleb toime iga mehega, kes mu elust läbi jookseb ja kes iga elus saanud halva õppetunniga kasvab järjest paksunahalisemaks ja kõvemaks, sirgeseljalisemaks tädiks, kuid ajalugu ja ka kestev elu näitab, et pantrini, kelleks ma ennast juba kujutasin,on veel vaja kasvada, sest sisu on ikka veel kiisukese oma. Muidugi, elades koos mitmete kiskjatega, on võimalus saada ka tsirkuse loomataltsutajaks, ehk siis taltsutadagi see kiskja ära. Autor väidab raamatus, et suhtekiskja eest on kaitse see, kui sa lahkud. Aga selles tegevuses on üks miinus: osadest suhetest on väga keeruline lahkuda, sest tegemist võib olla ka veresugulusega ( ema-laps) ja osades takistab ka see sügav armastustunne, mida kiskja vastu tuntakse. Samas, kui lahkuda armastust tundes, jääb haav ikka veritsema ja võitjaid selles suhtedraamas ei ole. On vaid riismed sõjatandrilt ja mitmed katkised hinged. On võimalus ka see, et Armulammas üritab ennast Suhtekiskja ees kehtestada, ehk siis pannes end maksma kas karmi sõnaga või teatava mässuga, olles äraarvamatu ka ise ja muutudes lambaks hundinahas, pettes ära hunti ennast, kandes tokerjat vammust ja teravaid kihvi, mis siis, et süda sees väriseb nagu lambal kohane. Lammas võib ju ka endale suhu kihvad kasvatada ja vajadusel kiskjale neid näidata. Siis oleks vast teatav tasakaal. Nagu raamatustki lugesin, oskab suhtekiskja kavalalt ja meelisklevalt rääkida „tingimusteta armastusest” sealjuures seda mõistet tundmata. Empaat, kes teab, mida see tähendab, nõustub kiskja tingimusega armastada tingimusteta iga kell, aga Suhtekiskjal on see vaid sõnakõlks, mis ununeb kohe, kui on vaja nõudmisi esitama hakata ja Armulammas oma tahtele allutada. Kirjutasin oma raamatus ka just väga palju tingimusteta armastusest, mida minult on ikka ja jälle soovitud ja oodatud. Olen oma elus püüdnud järgida põhimõtet: Ela ise ja lase teistel elada! Ometi on meie suhetes paraku toimimas täpselt see, millest Marek kirjutab : üks tahab domineerida teise üle ja peresuhetes käib lakkamatu võimuvõitlus, sest muidu neelatakse sind lihtsalt alla. Sellest kasvab lõputu sõnasõda ja peretülidel pole otsa ega äärt. Praegu eriti, sest inimesed on sunnitud koos ühe katuse all viibima ja sellises süsteemis on kindlasti üks kiskja, kes teisi enda tahtele allutab.
 
Autor on oma raamatus käsitlenud ka väga põhjalikult seda teemat, et lapsevanemate kas süstemaatiline või teadmatu-tahtmatu oma laste väärkohtlemine on tugev kasvulava nii suhtekiskjate kui ka armulammaste tekkimisele. Kui lapse minapilti ja kasvamist pärsitakse kas füüsiliste või psühholoogiliste karistamismeetoditega, tampides lapse ego allapoole, võivad välja areneda madala enesehinnanguga ja kompleksidega suhtehälvikud, kes pikemas perspektiivis ei suudagi ühtki lähisuhet luua, mis poleks suhtekiskjaks või armulambaks muutumata ja püsiks terviklikuna. Enesekaitse loob võimalusi manipuleerimiseks. Et ellu jääda selles lõputus võitluses, pead olema kaval. Aga keda saab siis üldse usaldada, kui inimene ei saa lõpuks sellel pinnal isegi iseennast uskuda? Samas liigne demokraatia ja tolerantsus, kõige lubamine ja kõikide tahtmiste täitmine, on soodne pinnas ka Suhtekiskja arenemisele, sest oma tahtmist on ta ju harjunud saama.
 
Enesepettus on kõikidest pettustest kõige kurjem, sest igast kõverpeeglist koorub välja mingi hälve. Kui sa vaatad end läbi kõverpeegli, siis see, mida sa näed, on illusioon sinu olemuses peituvast nihkest. Ja see on meis kõigis tegelikult olemas. Kellel vähem, kellel rohkem. Kuigi ma olen oma elu jooksul lugenud väga palju väga häid raamatuid, on vaid mõned, mis on saanud mu elu mõjutajateks, minu mõtete koondportreedeks: Olen olnud mõjutatud Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast”, sest mu elu peegeldab just neidsamu mõtteid, mida see raamat kannab. Peale O.Wilde romaani „Dorian Gray portreed” polnud miski minu jaoks enam endine, sest inimeste inetus tuli maskide tagant halastamatult välja ja ma nägin ümberringi vaid pettust. Peale A.France „Inglite mässu” lugemist avanes minu jaoks inimese sisemaailma lõputu sõda, mis sajandite vältel on muutunud järjest julmemaks ja jõhkramaks. Aga mäss kestab edasi, kui keegi oma kiskjalikkuses tuleb meie sisemaailma muutma. Nüüd olen taaskord nagu lauaga pähe saanud ja ei saa lahti „Suhtekiskjate” halastamatust mõjust, sest oma suhteid vaadata nii selge pilguga, luup käes ja naaskel püsti, pole ma siiani enne suutnud. Aga mingi raputus peab inimesega toimuma, et selekteerida enda elus välja õige ja vale. Selleks me siia ilma õppima oleme tulnud. Aitäh, Marek Liinev, et avasid nii brutaalselt mu silmad ja kindlasti ka paljude teiste silmad, kes seda raamatut loevad või on lugenud! Igaüks teeb sellest oma järeldused ja teeb ise valiku, kas võtab end kokku ja vastutab oma elu eest, nagu lõpuks tegi seda Betty selles raamatus, või leppides pikalt Laureni halva kohtlemisega, lõpetab selliste tagajärgedega, nagu Brit. See on igaühe valikuküsimus. Inimene kannab täpselt niipalju, kui ta kanda suudab.
 
Armastus on armastajas endas ja elab oma elu. See, kuhu me oma armastuse suuname ja milleks me selle muudame, kas veiniks või mürgiks, on igaühe otsus ja valik. Me vastutame oma elu ja armastuse eest ise. Indiaanlastel on hea vanasõna, et see, millist hunti sa kõige rohkem toidad, see hunt on sinus tugevam. Sa kas toidad valget headuse hunti või toidad musta kurja hunti – see on sinu otsus ja vastavalt sellele pääseb see hunt sinu elus mõjule.
 
Mina lähen uude aastasse uue inspiratsiooniga, mida aasta lõpuks andis mulle raamat „Suhtekiskjad”. Ma uurin halastamatult oma elu edasi, loon uusi väärtusi, avan ennast maailmale ja toon endas esile selle tõe, mida olen oma hingepõhja kunagi peitu surunud. Minust ei saa maailmapäästjat, sest maailma pole võimalik päästa. Aga ennast päästes ma päästan ka tükikest maailmast. Endaga tööd tehes, ennast järjest rohkem tervendades ja oma elu elades õnnelikult ma päästangi selle osa maailmast, mille loob siia minu olemasolu, minu hing, minu elu. Vaadakem kõik uuel aastal enda sisse, vaadakem enda ümbrust ja hoidkem enda ümber vaid neid inimesi, kes ka meid hoiavad! Ja jäägem iseendaks oma tõelises olemuses!

See on lausa imeline, kuidas Sa oled suutnud muidu nii keerulistena näivad psühholoogilised tarkused tuua nii puust ja punaselt kõikide inimeste mõistmisse ja kasutusse. Lugesin suure huvi ja lausa naudinguga Su mõttelendusid ja analüüse, mis ärgitasid mindki kaasa mõtlema ja mõeldut enda ellu, minevikku, tulevikku, oma lähedaste ja iseenda mõistmiseks kasutama. Aitäh nende kaasahaaravate ja rohkeid emotsioone tekitavate juhtumikirjelduste eest, mis kannavad meid justkui kaugele iseendast ja oma igapäevast.. kuigi tegelikult hoopis aitavad meil kõigil endale lähemale jõuda ja maailmaga rohkem rahu teha.. kui me vaid tahame ja julgeme neid uusi teadmisi kasutada mõistmiseks ja armastamiseks. Mulle väga meeldib, kuidas Sa hoiatad ja õpetad inimesi kurjust märkama ja end selle eest kaitsma, kuid jätad alles ka lootuse, et tahtmise ja teadlikkusega on kõik inimesed võimelised oma isiksust tervemaks arendama.

Ma ei tea, miks me pidime koolis lugema L.Tolstoi “Sõda ja rahu”, kus oli pikki looduskirjeldusi ja lahingustseene. Aga ellu astusime väga naiivsetena. Kodus oli kõik turvaline. Vanemad armastasid Sind, suguvõsasas olid kõik hoolivad ja sõbralikud.

Ja siis äkki õppima asudes ülikooli said tunda mõnitamist mõne õppejõu poolt, kes teadagi oli tunnustatud autoriteet. Muidugi arvasin mina omas naiivsuses, et küll ma olin selle ära teeniud. Aga olukord ei muutunud ka tööle asudes, kus mõni vanem kolleeg hommikul minu ruumi sisenedes ei vastanud mu tervitusele.Kui oli vahel vaja nõu erialalistes praktilistes küsimustes, valisin kaua sõnu ja momenti, kuid vastuseks võisin saada põlastavas stiilis uue küsimuse enda kohta.

Ei tasu arvata, et ma olin lootusetu nannipunn. Ma olin suure segaduses, sest ma polnud oma lapsepõlves oma kodus midagi niisugust näinud ega kogenud

Alles pensinärina saan ma lugeda raamatuid, mis vastavad minu noorusaja küsimustele. Hädapätakas ei olnud mitte mina, vaid probleem oli nendes, keda eespool kirjeldasin.

Iga noort inimest peaks tutvustama ohtlike inimtüüpide olemasoluga.

Ma lõpetasi just Marek Liinevi raamatu “Suhtekiskjad” lugemise. See peaks olema kohustuslik raamat kõigile, kes soovivad abielluda.

Noorele täiskasvanule kuluks päris ellu astudes ära lugeda ka raamatud “Kuidas ära tunda manipulaatorit”, “Sotsiopaadid meie ümber”, “Ohtlikud inimtüübid” , rääkimata Thomas Eriksoni kahest raamatust psühhopaatidest ja idiootidest. Palju hingehaavu jääks saamata ja võib-olla nii mõnigi suhe jääks loomata, sest see on juba eos määratud karile jooksma. Sellised inimesed on kõikjal meie ümber. Nad on võluvad, edukad ja sageli tunnustatud autoriteedid. Just empaatia puudumine ongi võimaldanud neil selleks saada, kes nad täna on. Tähtis on nad ära tunda ja nende vaateväljast võimalikult kiiresti kaduda. Neid ei kasvata ümber ja ennast nende järgi kohandades kaotame iseenda.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga